Eesti keeles In English In Deutsch Suomeksi Français Po russki Pa Svenska RSS
Kanuumatkad Soomaal Avaleht Telli siin! Blog Kalender Rahvuspark Kanuumatkad Põhja-Eestis
Asud siin » Soomaa Rahvuspark » Viis aastaaega » 2002-02 Vastlakuklid sõitsid Karuskosele kanuuga

Avaleht
Kanuumatkad
Muud matkad / tegevused
Soomaa Rahvuspark»
PAN park
Viis aastaaega»
Muistne veetee
Haabjas
Loodus
Majutus
Saunad
Toitlustus
Asukoht
Meie
Tellimine
Kontaktid
Sisukaart
Hinnakiri


MY SOOMAA


TOP 15
0
0
0
0
75644 Kanuumatkad
50981 Majutus
48727 Muud matkad / tegevused
42496 Asukoht
41784 Saunad
40638 Soomaa Rahvuspark
36894 Viis aastaaega
30623 Haabjas
29351 Hinnakiri
28686 Kontaktid
27155 Rabamatkad
25979 Regulaarsed kanuumatkad
24826 Toitlustus
24438 Suitsusaun Karuskosel
23460 Meie

Vastlakuklid sõitsid Karuskosele kanuuga
Saada link sõbrale
AddThis Social Bookmark Button
Reportaazh: Vastlakuklid sõitsid Karuskosele kanuuga
18.02.2002

Esmaspäeva hommikul ütleb Aivar Ruukel telefonitorus, et tema ligimest armastav süda on murest lõhkemas. Vastlapäev pühib juba ukse taga jalgu, ent Aleks Linnik on Karuskosel vetevangis.

Ei lähe mitte, kui kogu rahva hinge rõõmuga täitva pidupäeva ajal on keegi nukker ja peab vahukoorega kukleist vaid unistama. Homme läheb ta Soomaa Robinsonile Reedet mängima ning provianti viima, kas ajakirjanikuhärra himustab punti tulla.

Muidugi tahab ning nii on ta järgmise päeva hommikul hakkamas, fotograaf Urmas Luik toeks.

Kuni Riisa sillani ei vihja miski, et Soomaal on midagi kummalist sündimas. Halliste on enne silda jää küll oma kukil kõrgele tõstnud ja paar põllusiilu-heinamaariba üle ujutanud, aga suuruputusest pole lõhnagi. Kuni natukene maad Vihu saunast sukeldub kruusatee äkki otse vette.

Ruukel ei hakka mikrobussi paadiks ümber seadistama, tõstab hoopis ettenägelikult järelkärul kaasa võetud kanuud veeveerde ja kutsub seltskonna kaardi ümber kokku.

Susib siis paberit näpuga siit ja sealt ning ütleb, et meie oleme siin, aga Karuskose on seal. Otseteed aerutades on veehädas Linniku juurde kolm kilomeetrit ja paar mõlatõmmet, aga nii kiiret meil ka pole. Tuuritame kanuudega pisut metsa all, nii et poolteise tunni pärast peaksime teekannu Karuskosel tulele tõstma ja linnupetet võtma.

Seltskond, poja tegemisi kiikama tulnud piirivalvekaatri PVK 017 komandör Ain Ruukel, Tallinna kunstiakadeemia tudeng Ülle Maiste, Lahemaa rahvuspargi töötaja Imbi Rüütel, Anneli Ammas ja Marko Mumm Päevalehest ning Pärnu lehemehed, ei punni, vaid on pakutuga päri.

Ja siis minnakse, poeg Ruukel ees teised kolme kanuuga nagu piilupojad ema sabas järel. Muidu lage luht on kaetud meetrijao veega, vaid üksikud põõsapuhmad tunnistavad, et ei sõideta siiski mitte avaral järvel, vaid ajutiselt vete vangistatud maismaa kohal. Kaugelt rahva kulmud kerkivad imestusest alles siis, kui ees hakkavad keset laisku laineid paistma majakesed ja silt posti otsas kõneleb, et siin on autode peatamise koht.

Meiekose laagriplats, ütleb eesaerutaja. Suvel olla selles paigas kena loodust nautida, eriti kui juhtub veel imeharv hetk, millal saab iseendaga üksi olla, aga praegu... Vähemalt sääski pole, leiab Ruukel head halvaski.

Veel natuke maad mõlatud, läheb võpsik kanuude ümber nii tihedaks, et teejuht peab targemaks Raudna forsseerida ja teisel pool kaldal parema veetee õnne otsida. Kui suvel tähendab jõe ületamine sillakese ehitamist või koolmekoha leidmist, siis talvel selliseid muresid pole: kanuu nööriga sappa ja joonelt üle paksu jää. Ainult et mõlemal pool servas on jääkate soojast räsitud ega taha kõndijaid sugugi kanda. Ent vaksapaksuselgi libedal ei tohi silmal laiselda lasta: mis tost, et kauge kant, kalahullud on Raudnagi auklikuks puurinud.

Umbes tunnikese metsas aerutamise järel libiseb seltskond uhkelt sisse Karuskose metsavahikordoni õueväravast. Et pererahvas on näha pikemat aega kottu ää, ei tee keegi kurja häält, kui kanuutajad ringlevad õunaaias, takseerivad lahti unustatud uksega kempsu ja silduvad elumaja trepi juures.

Vaatepilt on korraks läbiastujale muidugi tore, ent sellises paigas päriselt elada küll ei tahaks. Seda enam, kui väike ja väle, aga hirmus kiskja mink nagu must välk läbi lainete lõikab ja haohunnikusse lipsab. Komandör Ain ütleb asjatundjana, et kanala vaikseks mürada on Ameerikamaalt kohale sõidutatud röövlil korraks ampsata. Aga krapsakamad loomakesed ei ütlevat ära ka hõrgust neiuihust.

Väärt suutäied kiljatavad selle peale, piiluvad kartlikult ringi ja viimased kolmsada meetrit Karuskose Robinsoni elupaika kaovad kanuu all kajakatiivul.

Komandör Ruukel leiab rähklevas kiirustamises noomimist vääriva ning ta paneb tõttajatele südamele, et kanuusõit peab olema mõnu, mitte nii, et rabeled, higiojad mütsi alt nirisemas. Tõmbad korra aeruga, siis vaatad, kuidas läheb ja siis tõmbad jälle. Ikka mõnuga, ikka mõnuga käib see vetel liikumine.

Aleks Linnik pole mitte üks põrm veevangi moodi. On küll tulevikku igasuguse lootuse kaotanud vahialusena parda kasvanud, aga et ta ahastuskarjed peenema võsa maadligi painutaks või ta otsatust kaasinimeste jällenägemise rõõmust karmauhti vette kargaks, ei saa ütelda. Karuskosel meelerahu leidnud entomoloog ehk putukateadlane tuiskab oma veesõidukiga ringi, koer Dingo kanuuninas jääluurajana pead valvsalt siia-sinna pööramas, teretab tulnuid kaunis vaoshoitult ning kutsub külalisi toa juurde aerutama.

Kuigi tühjana seisva maja ümber ja esimesel korrusel loksub vesi, on vana kõrval kõrguv Karuskose eraku elamu ehitatud veeohutust ehk varasemaid üleujutusi silmas pidades: kanuust trepile astudes tuleb veel mitu head pikka sammu ülespoole tõusta, et lävepakuni jõuda.

„Kolme päeva eest oli normaalne koht. Kolm päeva ja kurat, täis,” ütleb putukateadlane aknast lainetavat välja vaadates, mille on tekitanud tema mõõtmist mööda suvisest üle nelja ja poole meetri kõrgem veetase, ja näitab siis üürikese ajaga Karuskoselt püütud liblikate kogu. Paar meetrit loomaraamatuid on samuti imestamist väärt.

Keema hakanud teevette kibuvitsamarju, jõemünti, pärnaõisi ja naistepuna poetades räägib Linnik ära sellelgi, kuidas ta Pärnu muuseumi endise pealiku Omar Volmeri kaudu nii väärt koha leidis.

Ehkki tavaline surelik siin kaua vastu ei pea: „Väga hea maa, aga siin ei saa elada: suur vesi. Ja ka see ei saa, kes kardab: juuni, juuli, august, oi-oi-oi, sääsed ja parmud,” ei oska mees, kelle juured Ukrainas, elamiseks paremat paika soovidagi.

„Mis linnas! See kuradi lõgin ainult. Igaüks tahab oma masina parkida Rüütli tänavale...”

Kui soolase haukamise järel vastlakukliteni jõutakse, on tükk tegemist, et kaugelt mehele arusaadavas keeles seletada, miks nende valgete vahumütsikestega saiade pärast selline teekond ette võeti ja mis pidu üldse peetakse.

Lõpuks leitakse, et kuigi kõlalt mitte isuäratav, on kõige õigem sõna kas paskapred või predpaska.

Ja eks paastuaeg sobi praegu Soomaadki iseloomustama: nii nagu lihavõtted panevad lauad jälle roogadest looka, toob lähenev kevad rahvusparki aina rohkem rahvast.


Urmas Hännile
urmas.h@postimees.prn.ee



Viies aastaaeg soomaa 'l 2005 (Karuskose hoov). (Autor: Aivar)
Viies aastaaeg soomaa 'l 2005 (Karuskose). (Autor: Aivar)
   
Fotode RSS
Kontakt - tel: +3725061896 e-mail: info@soomaa.com