Eesti keeles In English In Deutsch Suomeksi Français Po russki Pa Svenska RSS
Kanuumatkad Soomaal Avaleht Telli siin! Blog Kalender Rahvuspark Kanuumatkad Põhja-Eestis
Asud siin » Soomaa Rahvuspark » Viis aastaaega » 1999-04 Soomaa suurvesi peegeldab kevade nägu

Avaleht
Kanuumatkad
Muud matkad / tegevused
Soomaa Rahvuspark»
PAN park
Viis aastaaega»
Muistne veetee
Haabjas
Loodus
Majutus
Saunad
Toitlustus
Asukoht
Meie
Tellimine
Kontaktid
Sisukaart
Hinnakiri


MY SOOMAA


TOP 15
0
0
0
0
75498 Kanuumatkad
50861 Majutus
48604 Muud matkad / tegevused
42360 Asukoht
41652 Saunad
40502 Soomaa Rahvuspark
36516 Viis aastaaega
29260 Hinnakiri
28564 Kontaktid
27383 Haabjas
26949 Rabamatkad
25898 Regulaarsed kanuumatkad
24713 Toitlustus
24355 Suitsusaun Karuskosel
23371 Meie

Soomaa suurvesi peegeldab kevade nägu
Saada link sõbrale
AddThis Social Bookmark Button

Tänavune üleujutus Soomaal, kui suur see ka ei tundunud, on siiani registreeritutest 11. kohal. Ning isegi rekordiline üleujutus ei haara enda alla üle 100 ruutkilomeetri maad.
Viimati tõusis Soomaal vesi nii kõrgele 1962. aastal. Harva ujutatakse Soomaa üle ka teistel aastaaegadel, kuid kevadist suurvett on oodata enam-vähem igal aastal. Paras ootamatus on selle saabumine ometi. Üleujutuse põhjused on lihtsad. Sakala kõrgustiku lumerohke läänenõlv sulab lahti kiiremini, kui jõed sulavett ära kanda jõuavad. Kõrgustikult laskudes jäävad jõed toppama Soomaale, kus tasane pinnamood sunnib neid looklema ja kus veel ei olegi merre jõudmisega enam kiire. Lisaks on Halliste jõel raskusi oma vee Navestisse juhtimisega – ühinevad ju need pea vastuvoolu. 

SOOMAA üleujutusala on tähelepanu all olnud aastakümneid. Loodusteadlaste jaoks on tegu põnevate lamminiitude ja -metsadega, etnograafe huvitab siinsete inimeste kohastumine suurvetega, mille tuntuim väljendus oli kuni viimase ajani  ühepuulootsiku ehk haabja kasutamine. Küllap on meil kõigil liigutav eemalt jälgida kohalike elanike võitlust oma majapidamise säilumise eest. Selles otsekui jõuab kaasaega meie kaugete esivanemate argipäev.  Vaadeldes üleujutuste sagedust ja ulatust pikemas ajalõikes, näeme nende kahanemist. Ehkki viimase 70 aasta jooksul on Eesti jõgede mõõdetud äravool kasvanud umbes kümnendiku võrra, pole üleujutused võimsamaks muutunud. Perioodi veerikkus ja -vaesus sõltub põhiliselt sademetest. Viimane veerohkem ajavahemik algas Soomaal 1970. aastate lõpul ja pöördus langusele 1990. aastate alguses. Pikemate perioodide sees on omakorda lühemaid, 4-6-aastaseid kõrgema või madalama veega aegu. Veetasemed kui üleujutuste otsesed põhjustajaid ei järgi vähemalt Soomaal kuigi hoolikalt üldise veerikkuse perioode. Vett justkui voolab endiselt, aga üleujutustega on kitsam. Üleujutused ei sõltu ilmselt ainult veerohkusest, vaid peegeldavad rohkem kevade nägu. Oma osa on maapinna külmumisel, eelmise aasta veerikkusel ja üldisemate põhjustena kindlasti maaparandusel ning jõesängi kinnikasvamisel. Näib siiski, et pehmem talv, mis toob kaasa väiksema lume ja varasema sula, kahandab Soomaa üleujutusi. 

PAREM ETTEKUJUTUS meie jõgedest, sealhulgas ka Soomaa üleujutustest hakkas kujunema esimese Eesti Vabariigi ajal, kui loodi ulatuslik veemõõdupostide võrk ning hakati koguma andmeid jõgede veetasemete, vooluhulkade ja äravoolu kohta. Seda tööd juhtis hüdroloog August Velner (1884-1952). Nii töötasid veemõõdupostid üle 30 aasta Raudna jõel Solgutis, Lemmjõel Sandras, Kõpu jõel Rimmus jm. Hallistel kui üleujutusala ühel peajõel on kokku töötanud 7 veemõõduposti,  mõned neist küll vaid paari aasta vältel. Velneri poolt rajatud postidest on tänaseni töös Aesoo post Navestil ja Riisa post Hallistel, kus regulaarseid mõõtmisi on teostatud alates 1924. aastast.  Veemõõdupostides määratakse veetase kaks korda päevas, lisaks töötavad neis veetaseme isekirjutajad. Kogutud on tohutu hulk mõõtmisandmeid, mis võimaldavad selgitada üleujutuste ulatust ja kordumise sagedust. Kõige paremini iseloomustab Soomaa veeseisu Riisa post, millest ülesvoolu esinevadki kuulsad Riisaküla üleujutused. Kuid rohkemgi kannatavad üleujutuste käes kaugemal ülesvoolu asuvad väiksemad külad, eriti endine Tõramaa küla. 

SUURIMAD üleujutused on kohalikul rahval hästi meeles, need põhjustavad rohkem katsumusi ja neist räägitakse aastaid. Rahva mälu ja pealkirjad vanadel fotodel viitavad ühe sellise üleujutuse esinemisele 1924. aasta kevadel ning pole võimatu, et see kiirendaski veemõõdupostide avamist Riisal, Aesoos ja mujal jõgikonnas. 
Äsja lõppenud, viimase 37 aasta ulatuslikum, üleujutus on Riisa vaatlusaastate reas 11. kohal. Sajandi suurimad mõõdetud üleujutused Soomaal olid aastatel 1931, 1951, 1956, 1932 ja 1926, mil veetase Riisa postis tõusis üle 4.7 meetri kõrgemale posti null-tasemest. Posti null-tase märgib enam-vähem minimaalset veetaset, ehkki kunagi ei saa posti rajamisel kindel olla, milliseks see miinimumtase täpselt kujuneb. Riisal näiteks on madalaim mõõdetud veeseis 7 cm üle nulli. Eelnimetatud üleujutusaastatel oli veetaseme tõus Riisal aga vastavalt 553, 520, 516, 488, 479 cm. Veetaseme kõikumise  absoluutne amplituud ulatub postis seega 546 sentimeetrini. 
Tänavune veetõus saavutas 437 sentimeetrit ja jäi rekordile alla 116 sentimeetriga. Puututtidega palistatud vetevälja keskel seistes on seda raske ette kujutada. Üldiselt ei pruugi kevadised tipud määrata kogu aasta veerikkust. Riisa kõige veerikkaim aasta (1928) on absoluutse veetaseme poolest alles seitsmes.  Aasta keskmise veetaseme edetabelis on kõrgel 3. kohal veel paljudel mälus püsiv 1981. aasta. 

KUI JÕGI voolab sügavas orus, ei põhjusta kõrge veeseis veel üleujutusi. Soomaal on jõeorud suhteliselt madalad, 2-4 meetrit, seetõttu valgubki suurvesi lammile. Soomaa üleujutuste pindala kohta on käibel mitmesuguseid arvamusi. Kirjanduses liikuvad numbrid mainivad 200 km² ja isegi “sadasid ruutkilomeetreid”. Kusagilt on käibele võetud ülitäpne 206 km². Peab küll ütlema, et tasasel Soomaal pole üleujutuste nii täpne hindamine võimalik. Isegi lennukilt on raske näha näiteks vee ulatust metsas.  Ulatuse hindamise teeb keerukaks ka asjaolu, et me ei saa üleujutusala käsitleda suure järvena, kus veetase on kõikjal sama. Vaid suuremate üleujutuste ajal on tegu enam-vähem tasase veekoguga, muidu esineb üleujutusalal loomulik kallakus piki jõgesid. Kui suurim üleujutus 1931. aastal ulatus Lemmjõge jõge pidi Sandrani, siis samal ajal oli veetasemete vahe Riisa ja Sandra postides  12 cm. Tavalisel aastal mõõdeti nimetatud postides veetasemete vaheks 0,3-1,3 meetrit. Piklike soppidena liituvad üleujutusalaga Halliste ja Raudna luhad. Veetase on ilmselt veidi kõrgem üleujutusalale suubuvate jõgede kohal ja madalam äärealadel. Vesi lihtsalt ei suuda hetkega laiali valguda.
Arvestades mõõdetud suurvee taset veemõõdupostides ning maapinna kõrgusi topograafilisel kaardil, saab teha järgmise järelduse: suure tõenäosusega ei ole üleujutuste pindala siiski nii suur, kui seni kirjanduses arvatud. Maksimaalne veetase Riisal ulatus 26. aprillil 1931. aastal 21,94 meetrini merepinnast. Topograafilise kaardi 22,5 meetri samajoonega on samal ajal hõlmatud umbes 130 km² suurune  maa-ala. Vaadeldes nüüd ka teisi kõrgusjooni ja rehkendades veidi maapinna üldist kallakust, võib väita, et Riisaküla maksimaalne üleujutus võis olla umbes 100 km², tänavune üleujutus aga umbes 60 km² suurune. Üleujutusala piir on looklev, sõltudes eelkõige ümbruskonna pinnamoest. Tasasel alal Tõramaa ja Raudna jõe vahel võib suurvesi lahkuda jõest kuni 3 km kauguseni. Kõige suurem üleujutusala pikkus jääb ilmselt Raudna jõe suunale, kus suurvesi võib paadimatkajat saata linnulennult 25 km, Tuhkjalt Aesooni. 

ERITI PALJU 100 ruutkilomeetrist ei saa rekordilised üleujutused suuremad olla ka teoreetiliselt. Juhul kui veetase Riisal kerkiks veel mõnikümmend sentimeetrit üle senise rekordi, hakkaks vesi väljapääsu otsinguil voolama Riisa ja Kikepera raba vahelt otse Jõhve ojja ja sealtkaudu Pärnu jõkke.  Pole võimatu, et vesi on seda teed minevikus ka kasutanud. Maakoore aeglane kerkimine igatahes toetab seda võimalust. Viljandimaal nihkub looduslik veelahe  maapinna kerkimise tagajärjel aeglaselt ida suunas. Ka Viljandi järv, mis oli kunagi veelahkmejärveks, omab nüüd väljavoolu vaid Raudna jõkke. Veehulgad Soomaa üleujutusalal näivad tohutud. Keset üleujutusala seistes võib tunduda, et vesi ei voola kunagi ära. Siiski ei püsi see hiigeljärv tavaliselt üle paari nädala.  Et maksimaalse üleujutuse esinemise sageduseks on hinnatud üks kord sajandis, siis polegi enamikul paadi- või ka kopterimatkajail võimalust seda näha. Väiksemaid üleujutusi, nii nagu tänavu kevadel, esineb samal seevastu sajandis tosina jagu ning neid peaks kõikidele jätkuma.



Viies aastaaeg 1931 aastal
sihtkaitsevööndis on mootorsõiduklitega liikumine keelatud. (Autor: Aivar)
   
Fotode RSS
Kontakt - tel: +3725061896 e-mail: info@soomaa.com